Kuidas saavad loovteraapiad lapsi toetada?

Paljudel lastel, eriti nooremas eas, võib olla keeruline sõnadesse panna, mis nendega toimub, sest tunnete ja kogemuste kirjeldamise oskus alles areneb. Samas võib sobivate sõnade leidmine olla keeruline igas vanuses – eriti siis, kui kogemus on uus, tugev või vastuoluline. Mõnikord ei ole laps valmis rääkima või ei soovi seda teha. Vahel on kõik olemasolevad sõnad juba ära kasutatud, kuid tunne ja sellega seotud reaktsioonid on endiselt alles.

Lastes ja noortes on sageli märkimisväärselt palju loovust, mängulisust ja võimet leida uusi lahendusi. Nad ei pruugi alati osata oma kogemust pikalt selgitada, kuid võivad väga kiiresti näidata, mida nad vajavad, kui neile anda sobiv vahend ja piisavalt vabadust katsetada. Oma töös olen sageli märganud, et lapsed leiavad loovtegevuse kaudu uue tee edasi kiiremini kui täiskasvanud, sest nad ei ole veel nii tugevalt seotud mõttega, et probleemile saab olla ainult üks „õige“ vastus. Nende võime mängida, kujutleda, muuta tegevuse käigus suunda ja uuesti proovida on oluline sisemine ressurss, mis aitab kohaneda ka keeruliste elukogemustega.

Teraapiasse tulemiseks ei pea laps oskama pilli mängida, joonistada ega meisterdada. Need tegevused ei ole eesmärk omaette, vaid võimalikud vahendid kontakti loomiseks, lapse kogemuse mõistmiseks ning tema tugevuste ja sisemiste ressursside toetamiseks.

Mõne noorega võime alguses rääkida muusikateraapia asemel lihtsalt sellest, et „teeme justkui bändi“ või kuulame niisama talle meeldivat muusikat. Teise lapse jaoks võib kõige turvalisem algus olla vaikne joonistamine, materjalidega tutvumine või lihtsalt ruumis olemine ja terapeudi jälgimine.

Olen sageli öelnud, et ükski sõrmejälg ei ole teisega täpselt sarnane. Samamoodi ei saa olla olemas ühte lähenemist, mis sobiks kõigile lastele, nende arengule, tervisele või loovusele. Teraapia eesmärgid kujunevad koostöös lapse, pere ja terapeudiga. Protsess võib toetada näiteks tunnete väljendamist ja reguleerimist, enesekindlust, tähelepanu, suhtlemist, muutustega kohanemist või igapäevast toimetulekut. Loovteraapiasse võib pöörduda ka siis, kui lapsel ei ole kindlat diagnoosi, kuid tema kogetud raskused mõjutavad enesetunnet, õppimist, suhteid või pere igapäevaelu.

Vanemad jagavad sageli, et on juba proovinud erinevaid lähenemisi, kuid loodetud muutusi ei ole veel märgata. On täiesti mõistetav küsida, kuidas loovteraapia toimib ja millal võiks selle mõju nähtavaks muutuda. Oluline on teada, et positiivse muutuse alguseks ei ole täiuslikult mängitud laul ega kaunilt valminud pilt. Kõigepealt vajab laps usalduslikku ja turvalist suhet. Mõne lapse jaoks kujuneb teraapiaruum üsna kiiresti paigaks, kus ta kogeb, et teda kuulatakse ja püütakse mõista. Ka see on oluline muutus. Teisele lapsele võib teraapiaruum pakkuda keskkonda, kus ta saab turvaliselt katsetada, eksida, rõõmustada või suunata oma pinget muusikasse, liikumisse või kunsti. Ka see on mõju, isegi kui see ei ole veel väljaspool teraapiaruumi kohe selgelt nähtav.

Mõne lapse puhul võtab usalduse ja kontakti kujunemine rohkem aega. Kui lapse varasemates kogemustes on olnud vähe turvalisi, järjepidevaid ja toetavaid suhteid täiskasvanutega, ei pruugi ta veel teada, milline selline suhe üleüldse olla võiks. Ta võib vajada aega, et uutest kogemustest õppida: see täiskasvanu on olemas, peab kokkulepetest kinni, talub minu tundeid ega kao ka siis, kui mul on raske.

Sellise kogemuse kujunemist ei saa aga kiirustada. Mõne lapse jaoks tekib usaldus kuude jooksul, teise jaoks võib see võtta aastaid. Minu kogemus on, et ka kohtumistel, kus nähtavat muutust justkui ei sünni, toimub midagi olulist – laps kogeb suhet, proovib, vaatleb, testib piire või lihtsalt õpib teraapiaruumis olemist. Turvalise ja toetava suhte kogemine ning järk-järgult selle usaldama õppimine võib olla teraapiaprotsessi üks olulisemaid, aga ka aegavõtvamaid osi.

Loovteraapiate kontekstis pakuvad erinevad kunstimeediumid lapsele täiendavat võimalust suhtlemiseks. Muusika rütm, tempo, tugevus ja vaikus või kunsti värvid, vormid ja materjalid võivad aidata luua ühendust ka siis, kui otsene vestlus või silmast silma suhtlemine tundub lapsele liialt keeruline või vastuvõetamatu. Kunstiline tegevus võib kujuneda sillaks lapse ja terapeudi vahel – millekski, mida saab kõigepealt koos teha, enne kui on võimalik näiteks koos rääkida.

Muutused ei sünni enamasti üleöö. Loovteraapia on järjepidev ja eesmärgistatud protsess, mida juhib vastava erialase väljaõppega terapeut. Selle keskmes on alati konkreetne laps või noor – tema vajadused, tempo, tugevused ja viis maailmaga suhestuda.

Loovterapeudid töötavad sõltuvalt oma väljaõppest, koolkonnast ja praktilisest kogemusest väga erinevate vajaduste ja eripäradega laste ning noortega. Seetõttu tasuks juba esimesel kohtumisel julgelt küsida, milline on terapeudi varasem kogemus, kuidas seatakse eesmärke, millisel viisil muutusi märgatakse ning kuidas saaks ka lapsevanem protsessi toetada.

Loovteraapiad pakuvad lastele ja noortele turvalist ning eakohast viisi oma tunnete, mõtete ja kogemuste väljendamiseks. Muusika, kunsti, liikumise ja loovmängu kaudu saab toetada eneseväljendust, emotsioonide reguleerimist, enesekindlust, suhtlemisoskusi ning paremat toimetulekut igapäevaelus.

*5 olulist sammu loovteraapias

1. Võta terapeudiga ühendust. Kirjelda lühidalt, mis lapse või noore puhul muret teeb ja millist tuge otsite. Diagnoos ei ole loovteraapiasse pöördumise eelduseks.

1. Võtke aega tutvumiseks ja rääkige läbi ootused. Esimesel kohtumisel saab arutada lapse vajadusi, varasemaid kogemusi ja seda, kas konkreetse terapeudi lähenemine võiks talle sobida.

1. Andke lapsele või noorele aega kontakti loomiseks. Esimestel kohtumistel ei pea laps veel oma tunnetest rääkima ega aktiivselt tegevustest osa võtma. Mõnikord on kõige olulisem ülesanne lihtsalt ruumi ja inimesega tuttavaks saada.

1. Seadke ühiselt eesmärgid. Teraapia eesmärgid kujunevad lapse, vanema ja terapeudi koostöös ning võivad puudutada näiteks emotsioonide regulatsiooni, eneseväljendust, suhtlemist, enesekindlust või igapäevast toimetulekut.

1. Vaadake koos terapeudiga protsessile regulaarselt tagasi. Muutusi hindab terapeut ise teraapia käigus ning vajadusel täpsustatakse ühiselt eesmärke. Vanemal tasub julgelt ka terapeudiga arutada, mida on märgatud teraapiaruumis ning mida ise lapse igapäevaelus - kodus ja koolis.