Kuidas toetavad loovus ja kunstid tervist?

Kuidas toetavad loovus ja kunstid tervist? Käll Kruusmägi, Kunstid Tervises Keskuse juht

Olles toimetanud ise loovatel aladel peaaegu kogu oma elu - laulnud koorides, õppinud muusikakoolis ning osalenud erinevates kunsti- või muusikalaagrites, loovates noortevahetustes ja õppinud Eestis loovteraapiaid ning Soomes teaduslikul tasandil ka muusikapsühholoogiat – olen üha enam kinnistanud endas teadmist, et loovus ei ole kohe kindlasti mingi dekoratiivne petersell taldriku serval. Seda veendumust on veelgi süvendanud teadusuuringud, eriti muusika, liikumise ja aju toimimisega seotud uurimistulemused. Loovtegevus ei ole lihtsalt tore viis aja veetmiseks ega midagi sellist, mida võiks oma ellu lisada alles siis, kui kõik „olulisemad“ asjad on juba tehtud.

Olen üha enam veendunud, et loovus ja loov olemine on inimese jaoks üks loomuomasemaid viise, kuidas end siin planeedil päriselt ja tähenduslikult elusana hoida. Tähenduslikult just selles mõttes, et loov olemine tähendab võimalust kujundada omaenda mõtteid ja ideid, katsetada, areneda ning luua midagi, mida enne veel ei olnud. Seal on ruumi inimese isiklikule häälele, identiteedile ja kui veidi poeetilisemalt öelda – hingele.

Loovus elabki sageli just seal – võimaluses vastata elule natuke teisiti.

Väga paljude inimeste jaoks, kes igapäevaselt kunstidega ei tegele, on loovusest ehk argisem ja tuttavam mõiste lahenduse leidmine. Ja seda teeme me sisuliselt hetkest, mil hommikul ärkame. Alustades üsna praktilistest küsimustest – kuidas korraldada perelogistikat või jõuda soovitud palgatõusuni ning lõpetades keerukamate väljakutsete, suuremate eluvalikute ja vahel ka päris filosoofiliste mõtterännakutega.

Kõigis neis olukordades püüame tegelikult teha sama - näha olemasoleva kõrval veel mõnda võimalust, ühendada asju uuel viisil või leida tee sinna, kuhu valmis juhendit ei ole. Ja lahendus ei saabu sugugi alati suure inspiratsioonipuhanguna. Mõnikord algab see väga lihtsast küsimusest - mida saaks siin teha natuke teisiti?

Olles töötanud viimased 15 aastat professionaalse loovterapeudina, mis tähendab pikki väljaõppeaastaid, kliinilist praktikat, pidevat enesearengut ja järjepidevat supervisiooni, olen olnud tunnistajaks tuhandetele hetkedele, kus loovus on pakkunud inimesele just seda - võimalust vaadata oma elule teise nurga alt või vastata toimuvale viisil, mida varem ei osatud isegi ette kujutada.

Miks kunstid (muusika, visuaalkunsti, liikumine, fotograafia jnejne) meie aju ja meeli sedaviisi ergutavad, uurivad maailma teadlased. Aga kindel on see, et loovus või loov- olemine ei kuulu ainult kunstnikele ega küsi, kas meil on annet või kas oskame midagi „õigesti“ teha. See avaldub iga kord, kui loome midagi, mida enne täpselt sellisel kujul ei olnud – heli, mõtte, liigutuse, kujundi, loo, lahenduse või uue viisi iseendast aru saada.

Aju ei vaja ainult vastuseid. Ta vajab ka mänguruumi.

Muusika on üks erakordselt mitmekihiline tegevus, millega oma aju n-ö „sügada“. Pilli mängides või musitseerides ei aktiveeru ajus üks kujuteldav „muusikanupp“, vaid korraga tuleb kuulata, liikuda, mäletada, ennustada, keskenduda, otsustada ja kohaneda. Koos mängides lisandub veel teine inimene – tema tempo, kavatsused, ruum ja ühise rütmi leidmine. Seda teeb aju olenemata, kas inimene mängib pilli esimest korda või on ta improviseerinud aastakümneid.

Mäletate ehk Sherlock Holmesi, kes keeruliste juhtumite üle mõtiskledes sageli just viiuli kätte võttis? Võib-olla teadis ta intuitiivselt midagi olulist – uus lahendus ei sünni alati sellest, et keskendume samale küsimusele veel tugevamalt. Mõnikord aitab hoopis see, kui anname ajule võimaluse vahetada töörežiimi: kaasata teistsuguseid närvivõrgustikke ning võimaldada infol ja varasematel kogemustel uuel viisil seostuda.

Sama võib juhtuda ka teistes kunstides. Joonistades teeb käsi mõnikord midagi enne, kui mõistus jõuab sellele nime anda. Tantsides võib keha leida liikumise, mille jaoks pole veel sõnu. Kirjutades võib inimene avastada, et tema lugu ei olegi päris selline, nagu ta seda endale aastaid jutustanud on.

Loovus harjutab meis paindlikkust – võimet märgata, et ühe olukorra seest võib meid välja suunata rohkem kui üks tee. Tervise seisukohalt pole see sugugi väike asi, sest elu järgib üsna harva meie esimesena loodud kavandit.

Mõnikord vajab närvisüsteem vaikust. Vahel heli, värvi või liikumist.

Minu kogemus loovterapeudina ja ka teaduspõhine vaade inimese närvisüsteemi toimimisele, on õpetanud, et väsinud, ülekoormatud või parasjagu eluga pahuksis olev inimene ei pruugi esimese asjana vajada uut mõtet, lahendust või „õigeid“ sõnu. Kui meie kognitiivne ja emotsionaalne koormus on suur, ei pruugi pelgalt mõtlemise kaudu muutuse esilekutsumine olla kõige kättesaadavam tee.

Mõnikord on mõistlikum alustada kehast ja meeltest - rütmist, kordusest, liikumisest, hingamisest või millestki, mida käed saavad teha. Vahel aitab heli tähelepanu sisemiselt müralt mujale suunata, vahel aga hoopis vaikne ja korduv tegevus kehal oma tempot aeglustada. Loovteraapias ongi üks kunstipõhiste meetodite tugevusi see, et need võimaldavad töötada kogemusega mitte ainult sõnade ja teadliku analüüsi, vaid ka sensoorse, motoorse, emotsionaalse ja kehastunud kogemuse kaudu.

Sealt võib omakorda tekkida rohkem ruumi ka mõtlemiseks, tähenduste loomiseks ja uute lahenduste märkamiseks.

See ei tähenda siiski, et kunst oleks universaalne rahusti. Muusika võib ka ärritada, mõni pilt avada vana mälestuse ja mõni laul tabada ootamatult täpselt närvi. Kunst võib rahustada, kuid ka raputada, avada ja nähtavale tuua. Seetõttu on oluline teha vahet igapäevasel loovtegevusel ja teraapial - raskemate või traumaatiliste kogemuste süsteemne käsitlemine läbi kunstide kuulub ainult professionaalsesse teraapiaruumi.

Muusika kuulamine ei ole iseenesest muusikateraapia ning joonistamine ei muutu automaatselt kunstiteraapiaks. Loovteraapiad on vastava väljaõppega terapeudi juhitud, eesmärgistatud ja professionaalsele teraapiasuhtele rajatud protsessid.

Igapäevane teadlik kokkupuude kunstide ja loovusega ei pea kindlasti olema teraapia, et sellel oleks meie elus tähendus ja väärtus. Mõnikord piisab juba sellest, et loominguline tegevus aitab meil korraks peatuda, märgata midagi uut, muuta oma harjumuspärast rütmi või näha olukorras veel üht võimalikku teed.